Kiivikas

Viidikas on saleda ja külgedelt lamenenud kehaga väike kala, kelle keha katavad hästi läikivad ja kergesti äralangevad soomused, mida vanasti kasutati pärliessentsi valmistamiseks. Viidika selg on tavaliselt oliivrohekas, kuid võib olla isegi leheroheline. Küljed on hõbedased ja kõht kollakas- või piimjasvalge.
Eestis leidub viidikaid kõikjal rannikumeres ja merelahtedes, samuti osades järvedes ja jõgedes. Viidikas elab vilkalt liikuvates parvedes ja on päevase eluviisiga. Elupaiga suhtes pole viidikas valiv. Ta eelistab küll selgemaveelisi ja mitte väga taimestikurohkeid veekogusid, kuid lepib vabalt ka sogase veega.
Viidikaparved tegutsevad valdavalt veepinna lähedal, kus on hea tabada õhust vette sattuvaid putukaid. Menüüsse kuuluvad ka igasugused vees hõljuvad selgrootud, sini- ja ränivetikad ja kalamari. Samuti ei ütle nad ära jäätmetest - viidikaparvedele on iseloomulik koguneda asulate reoveekanalite jõkke või merre suubumise kohtadesse.
Viidikas armastab sooja vett ja sellepärast toimub ka kudemine suve alguses - maist kuni juuni lõpuni, kui veekogude kaldaalad on piisavalt soojenenud. Kudemine toimub madalas, kõigest 5...40 cm sügavuses vees roheluse keskel, kus on ohtralt taimestikku, kõrkja- ja pillirooprahti ja roosaarte juuri. Kudemisele kaasneb tugev veepladin, sabaga vee peksmine ja veest väljahüppamine. Küllap sellepärast on teda rahvasuus ka kargajaks nimetatud. Viidikate tähelepanu hajub sel ajal sedavõrd, et neid on võimalik käte abil püüda.
Viidika mari areneb veetaimedele kleepununa ning vastsed kooruvad 8 päeva möödudes. Viidika eluiga ei ulatu üle 7...8 aasta ning selleks ajaks võib ta kehapikkus ulatuda maksimaalselt 15 cm-ni.
Looduses on viidikad toiduks paljudele röövkaladele, kuid inimesed teda eriti ei hinda, kuigi mõned peavad ta liha maitsvaks. Viidikad leiavad kasutamist söödakalana toiduks koduloomadele. Looduskaitse alla ei kuulu.