Atlandi tuur

    Tuur on arengulooliselt iidne kala, millest annab tunnistust ka ta ebaharilik välimus. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Tuur kuulub vaieldamatult meie kalahiiglaste hulka. Suurima Eestist tabatud tuura pikkus oli 290 cm ja kaal 128 kg.
    Ehkki tuur asustab tervet Atlandi ookeani ning sellega piirnevaid meresid: kogu Euroopa rannikut, Läänemerd, Vahemerd ja Musta merd ning Põhja-Ameerika idarannikut, on ta väga haruldaseks muutunud. Ta on erakliku loomuga, veetes oma elu merevee põhjalähedastes kihtides. Tuura hiilgeajad jäävad kaugesse minevikku ning praeguseks on teda säilinud alla 100 isendi. Arvatakse, et tuur sureb välja siis, kui surevad viimased isendid, sest maailmameres ringi hulkuva mõnekümne tuura omavahelise kohtumise tõenäosus on kaduvväike. Pärast 26-aastast vaheaega sattus 1996. a. suvel Muhumaa kalurite võrku 2,7 m pikkune 140 kg raskune tuur.
    Tuur on siirdekala, see tähendab, et ta elab peamiselt meres, kuid kudemiseks siirdub jõgedesse. Eestis paiknesid tuura koelmud enamasti Narva jões. Tuur rändab jõgedesse juba lumesulamisajal, kuigi kudemine toimub juunis-juulis. Koelmud asuvad vähemalt 2 m sügavuses vees, kus on kiire vool ja kõva põhi. Vastsed kooruvad juba 3...6 päeva pärast ning on värvuselt mustad, meenutades konnakulleseid. 7...8 cm pikkuselt on väikestel tuuradel juba samasugune luuline rüü nagu suurtelgi. Tuur saab hilja suguküpseks - alles 15.-17. eluaastal ning ta eluiga võib küündida enam kui 35 aastani.
    On huvitav, et vaatamata oma hiiglaslikule kasvule ja röövellikule välimusele, pole tuur röövkala. Veelgi enam, täiskasvanuna puuduvad tal isegi hambad. Seetõttu on ta sunnitud toitu veepõhjast välja tuhnima, leides sealt rannakarpe, ussikesi ja kirpvähilisi. Lisaks selgrootutele, tarvitab tuur ka põhjalähedasi kalu. Olgugi, et tuur on suurt kasvu, käitub ta püünistes väga abitult ning ei oska oma jõuvarusid kuidagi rakendada.
    Tuurale on hävitavalt mõjunud tööstuse areng, sellega kaasaskäiv vete reostatus, samuti kudemispaikade hävimine jõgede tõkestamisel tammidega ning arutult suur väljapüük. Liigi päästmiseks kasvatatakse tuurasid ka kasvandustes. Tuur on hinnatud oma maitsva liha ja delikatessiks peetava marja - musta kaaviari tõttu. Praegu on ta püük kõikjal keelatud ning ta kuulub looduskaitse alla.


Kommentaarid